16. märts, saabumine VillaRiasse

Minu suurtest plaanidest igapäevaselt emotsioone ja mõtteid kirja panna ei tulnud midagi välja. Lihtsalt nii palju on tegemist olnud. Kuid see selleks. Eks katsun mingigi väikese ülevaate kirja panna.

Lend Tallinnast Amsterdami oli keskmisest veidi mõnusam. Sain istuda akna all ning kõrvade lukust lahtihoidmine ei olnud ületamatu. Olin küll väsinud, kuid valmis seiklema edasi Wageningeni poole. Esimene meeldiv üllatus tabas aga juba lennujaamas. Erinevalt Kopenhaageni omast oli lennujaam hästi loetav ning leidsin kiiresti suuna rongide juurde. Isegi rongipileti ostmisega sain suhteliselt kiiresti hakkama. (Küll alles kolmandal katsel, sest kahel esimesel jäin natuke toppama ning mõtlema ja masin osutus nii kiireks ostmise katkestamisel, et tuli jälle otsast alata.)
Nonii, nüüd siis rongi peale. Jõudsin perroonile kerges segaduses. Hollandikeelsetest siltidest ei osanud välja lugeda, kummalt poolt peaks väljuma minu rong suunal Utrecht või Nijmegen. Üks tõmmu naisterahvas nägi mu nõutut pilku ning küsis, et kuhu ma minema pean. Näitasin talle paberi peal, et Ede-Wageningeni peatusesse. Ta seda peatust ei teadnud, kuid näitas kindlalt vasakule. Ma veidi kõhklesin, kas teda usaldada või mitte ning veidi kõhe oli ka teda enda ning asjade lähedusse lasta. Olin lugenud, et just lennujaamas rongile minnes tuleb hoida silmad lahti, sest seal pidi palju taskuvargaid ringi liikuma. Üksi võõras riigis koos tumedat verd veidi pealetükkiva abilisega ootasin rongi ning kui see tuli, siis tädi peaaegu et lükkas mind sinna peale.
Vähemalt oli see tõesti õige rong. Ekraanil oli kenasti näha, et liigub Utrechti suunas ja paar peatust peale seda ongi Ede-Wageningen. See oli vedamine. Olin arvestanud, et Utrechtis tuleb ringi istuda teise rongi peale, aga see läks täitsa otse ning sõitu oli vaid tunni jagu. Edes rongilt maha ja kähku bussi otsma. Kell oli juba pool kümme läbi ning mine sa tea, kaua nii väikeses kohas bussid sõidavad. Mitte ei olnud soovi 10 km jala Wageningenisse kõndida koos raske koti ja suure kohvriga.
Otse loomulikult esimese hooga läksin vales suunas ega suutnud kuskilt leida bussi nr 88. Kerge paanika... Pime, inimtühi, võõras koht, võõras keel. Olles juba mitu tiiru teinud bussipeatuste ja perrooni vahel, leidsin suuuure sildi, et buss nr 88 väljub TEISELT POOLT RAUDTEED! Kähku jalad selga ning minekut. Ja loomulikult olid kenasti suured sildid ning viidad mitmes keeles olemas, mis oleks igasuguse lolli ka suutnud õige bussi peale juhatada. (Küll nad juba teavad, kuhu kõik need pilusilmad, aafriklased ja ida-eurooplased lähevad, kui Edes rongi pealt maha tulevad.)
Buss ees ja... teine ning kolmas ka, kõigil peal 88. Missuguse peale siis minema peaks, et enne ööd kohale jõuda? Ja jälle oli abiline platsis. Seekord väga sõbralik bussijuht, kes küsis, et kuhu ma minema pean. Ma ei osanud seda Nassauwegi kohe kuidagi pidi suust välja väänata. Näitasin paberi peal aadressi ning bussijuht lubas mulle õiges peatuses märku anda. Ta juhatas mind bussi ja müüs suure naeratuse ja nalja saatel pileti.
Bussisõit ise ka oli väga meeldiv kogemus. Kõik inimesed, kes bussi tulid, tervitasid bussijuhti ning teisi inimesi ja samuti ütlesid mõne sõna bussist maha minnes. Bussijuht muidugi vastas kõigile omapoolsete hollandikeelsete tervitustega või hüvastijättudega. Jutukas rahvas.
Jõudsimegi Wageningeni bussijaama. Ja vot nüüd on see koht, kallid eestlased, mida lugege väga hoolikalt. Midagi sellist te Eestis küll ei näe ega koge. See sama ülimalt sõbralik ja jutukas bussijuht tuli koos minuga bussist välja, kõndis paarkümmend meetrit edasi ja seletas väga täpselt, et näe selle valgusfoori juurest mine üle tee ning mööda seda tänavat nüüd sinna vasakule edasi kuni järgmise valgusfoorini, siis keera järgmise, mitte mingil juhul esimese vaid kindlasti järgmise foori juurest paremale ning mine otse, siis tuleb veel üks ristmik ja mine sealt ka peaaegu otse üle ja hoia natuke vasakule ja oledki õiges tänavas. Kas said aru? Kindlasti teine, näed, seal see teine valgusfoor, mitte esimene. Võttis sõnatuks? Mind ka. Ei ole väga väga pikka aega ühtegi nii abivalmis inimest näinud. Viimati ehk see lätlasest bussijuht, kes mu Riiast Tartusse tõi lisakoha peal, kuigi mul ei olnud ette näidata kehtivat piletit järgmise päeva sõiduks ja eelmise oma loomulikult enam ei kehtinud. Aga see on üks teine jutt, kes teab, see teab.
Nonii, seadsin siis sammud üle tee ja vasakule sinna teise valgusfoori poole. Pime Wageningen oli peaaegu inimtühi ning mida edasi, seda vähem oli inimesi. Valgusfoori juurest paremale ja edasi ja üle tee ja veidi vasakule ja edasi ja kohal. Oligi VillaRia B&B. Pealtnäha pisike imeilus majake. Lasin uksekella ning avama tuli tumedapäine pikk vanem naisterahvas. Näitas mulle toa kätte ja küsis, et kuidas meeldib ning mis kell hommikusööki tahan. Tuba meeldis mulle loomulikult väga ja hommikusöök sai kokku lepitud kella kaheksaks. Edasi sai kähku asjad lahti pakitud ning põhku poetud. Kell oli juba palju ja järgmiseks hommikuks tuli kella üheksaseks kohtumiseks vormis ning valmis olla.

Vot selline oli esimene õhtu Wageningenis.

Wageningeningeningenisse...

Nii uskumatu kui see ka poleks, jõuan minagi ükskord blogimiseni. Põhjuseks ülipositiivsed emotsioonid, mis ei mahu enam ainult minu sisse ja nõuavad jagamist. Loodetavasti see nii ka jääb.

Millest siis kõik alguse sai? Vajadusest leida keegi, kes tegeleks millegi analoogsega nagu mina. Eestist kahjuks sellist inimest leida polnud. Euroopa piires tegeletakse sarnase teemaga Inglismaal, Norras, Taanis, Soomes ja Hollandis. Ei anna küll pead, kuid võimalik, et ka Rootsis. Norra ja Taani langesid minu silmis kohe konkurentsist välja. Eestis makstava pisku eest ei ole võimalik neis kummaski riigis stažeerida. Muidugi üks väike põhjus oli veel, mis üks neist välja jäi, aga seda ma nii avalikult ei kirjuta. Kes tea, see teab. Kes mitte, võib alati otse minu käest küsida. Seega jäid sõelale Inglismaa, Soome ja Holland. Meilid välja saadetud ja edasi ei saanud muud teha kui oodata. Ahjaa, õigus, Inglismaale saatsin juba tunduvalt varem ühe meili, kuid kõige varem oleks saanud sinna minna alles mais. See ei sobinud mitte.

Kõigepealt vastati Inglismaalt. Selgus, et inimene, kelle poole pöördusin, oli vahepeal pensionile läinud ning ta saatis mulle meili soovitustega pöörduda Hollandis H. Hogeveen'i poole. Soomest sain vastuseks, et nende ainuke spetsialist on ülekoormatud ning kahjuks ei ole neil kedagi, kes minuga tegeleda saaks. Hollandi kontakt aga vaikis. Olukord oli nutune. Võtsin ette Inglismaalt saadetud H. Hogeveen'i meili ning kirjutasin talle. Ja sealt tuli kiire ning igati soe vastus, et olen teretulnud. Seega liisk oli langenud, või pigem ainuke võimalus, mis üldse avanes.

Edasi tekkis kaks valikut: kas minna Utrechti, kus oleks olnud võimalik töötada rohkem koos veterinaaria valdkonna inimestega, või siis Wageningenisse Wageningeni Ülikooli sotsiaalteaduste valda kuuluva allüksuse majandusteaduse juurde, kus on olemas väike grupp inimesi, kes tegelevad üsna analoogse teemaga. Otsustasin viimase kasuks.

Praegune hiline kellaaeg aga nõuab oma ja juba vajub silm kinni. Siiasaabumisest ja elust-olust kirjutan mõni teine päev edasi.